Haldusakti koostamine
Sageli ei lahenda probleemi ega käivita inimeses soovi midagi teha või tegemata jätta mitte õigus, vaid suhtlemisel kasutatavad sõnad ja toon. Harvad ei ole koolitused, mis lõpevad järeldusega, et seal, kus ja nii kaua kui võimalik, võiks seadust üldse mitte mainida. Kas nii saab näiteks ettekirjutust koostada? Saab muidugi.
Kas kirja pealkiri ei peaks olema „Ettekirjutus“? Ei pea. Küll on oluline, et kirja saaja mõistaks seda, et tegu on sisult ettekirjutusega, millest nähtuvad tema kohustused ning see, et kohustuse täitmata jätmisel ei jää riik pealtvaatajaks, vaid astub järgmise sammu, sest probleem peab saama lahendatud. Haldusakti ülesehitus ja kohustuslike osade paigutus ei ole jäigalt paigas. Pigem on iga kiri ametniku vormivaba loovtöö tulemus konkreetse isiku ja juhtumi jaoks. Miks mitte alustada hüve, ühiskonnas aktsepteeritud normaalsuse ja probleemi kirjeldusest. Seejärel tuleks selgitada, mis on oluline ja mida ütleb selle kohta õigus. Pärast isiku südametunnistusele koputamist ja probleemi lahendamiseks motivatsiooni äratamist võib esitada haldusakti resolutiivosa, sunni rakendamise võimaluse jm. Oluline on, et isik saaks otsuse tähendusest ja tagajärgedest aru ning tahaks ise vabatahtlikult riigi soovitud viisil käituda ehk probleemi lahendada.
Pealkiri võib peegeldada põhisisu, nt „Sobiva sotsiaalteenuse korraldamine“, "Mälestise korrashoid", "Prügi metsa all", „Parkimine korrusmaja ümbruses“ jne.
Muidugi on kantseliidis ja standardi järgi vastust ja haldusakti palju lihtsam koostada kui leiutada iga juhtumi jaoks eri- ja sageli täiesti uut lahendust. Õnneks või kahjuks eeldavad just viimast vormivabaduse, otstarbekuse ja inimväärikuse põhimõtted. Erialakeelse teksti esitamise tavainimesele mõistis Riigikohus hukka juba aastal 2003, lisades juurde, et keerukad andmed raskendavad mõistmist. Kirja kantseliitlik sõnastus on halb näide väärhaldusest, mille kohta on öeldud: „Haldusorgan võib järgida õigusakte formaalsel viisil, kuid samal ajal ikka teha halbu otsuseid.“
Mugavus, harjumus („Meil on selline praktika“) ja suhtumine, et ametlik kiri peabki olema toonilt ametlik, tähendab loobumist haldusmenetluse imelisest vormivabaduse ja paindlikkuse võimalusest. See ei ole hea. Tsitaat õiguskantsleri 03.07.2015 e-kirjast (formaal-juriidiliselt sõnastatuna teenistusalasest korraldusest) oma asutuse inimestele: „Oma kirjatöö suuname ühiskonnast huvitatud lugejale, kes ei ole jurist. St lühidalt, selgesti ja vastates mõttes oma armastava ja armastatud vanaisa või vanaema küsimusele, mis sa seal õigupoolest teed ja miks ja mis sa sealt Pariisist/kainestusmajast/käibemaksuseadusest siis leidsid? Lahkesti, püüdes panna heatahtliku ja huvitatud kuulaja mõistma ja kaasa elama.“
Ametlikke vastuseid ja dokumente tuleb sõnastada nii, et oluline oleks öeldud lihtsalt, selgelt ja lühidalt ning saajat austaval toonil.
Kui ametnikul on otsuseni jõudmis protsessi (menetluse) kujundamisel vägagi suur paindlikkus, siis haldusaktide vormistamisel seda samas mahus ei ole.
Haldusakt on selline õigusdokument, mis on mõeldud elulise juhtumi soovitud lõpptulemuse vormistuseks. On selleks mõni luba või toetus. Või siis hoopis ettekirjutus näiteks selleks, et ohtlik puu langetatakse või jääpurikad räästast eemaldatakse enne, kui need tänavale kukuvad ja kedagi vigastavad.
Haldusakti saaja peab seda lugedes teada saama ja mõistma, millisel õiguslikul alusel ja miks just selline otsus tehti. Tuleb ka teada, et kui ühel hetkel jõuab vaidlus kohtusse, vaatab kohus üldjuhul vaid seda, mis on või siis ei ole haldusaktis kirjas. Lisaselgitused jäetakse reeglina kõrvale. Ametnik ei pea ennast õigustama kohtule, vaid kohus paneb ennast selle inimese asemele, kes sai minevikus konkreetsel kuupäeval haldusakti. Kui selles põhjendusi kirjas ei ole, pole neid ka kohtu jaoks.
Selleks, et inimene saaks teada ja aru ning ka kohus jääks rahule, ongi kasulik teada võimalikult palju sellest, kuidas haldusakti koostada ning mis kindlasti peab selles sisalduma.